Ühe katuse all
Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli
lähedal mäekünkal, seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad
ja veedavad oma rahulikke pensionipäevi kolm naishinge, kes on
aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu
ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti
eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid linnas elanud ja
raamatukogus töötanud ning kes end uhkustavalt boheemlaseks nimetab.
Ühe elu killud
Väike Milli elab koos perega Venemaal eestlastest väljarändajate külas.
Naiste- ja viinalembene isa põhjustab perele hulganisti kannatusi. 1941.
aastal viiakse kogu küla sõja jalust ära Siberisse. Ränga haiguse käes
vaevlev Milli jätab sõjakomissariaadi kutse metsatöödele minna
tähelepanuta, karistuseks seitse aastat vangilaagrit. Poolsurnuna
hospidali sattunud, päästab Saksa soost arst ta uuesti elule. Ootamatult
vabastatakse Milli 1945. aasta kevadel ja kogu pere sõidab Eestisse.
Pärast mõnda aastat Võrumaal kolib Milli Läänemaale, kus abiellub, saab
kaks last ja jääb leseks, pisem alles kaheksakuune. Leidnud mõne aja
pärast uue abikaasa, muutub Milli elu joodikust rusikakangelase karmi
käe all päris põrguks. Kannatused ja raske töö ei murra siiski Emiliet ning ta tüürib oma pereelu viimaks rahulikumale rajale.
